Olukorrast Ajakirjanduses

Vanamehed viinavabriku kõrvalt otsivad tikutulega agentuuri, mis tahab ERR-le jalgpalli ülekandeõigusi müüa, aga kellega jalgpalliliidul kontakte pole ega kavatseta neid ka luua. Kuna need otsingud palju aega ei võta, siis jääb ehk aega ka otsida vastust sellele, kas ajakirjandus peaks või vähemalt võiks kõiki arvamusi kajastada. Ja kuidas teha vahet arvamusel ja relval. Mis on Brüsseli veepomm ja millega soovitab Meelis Oidsalu meil ikkagi ära harjuda.

Uskumatu, kuid tõsi: vanamehed Rein Lang ja Väino Koorberg räägivad täna, kuivõrd imeliselt multikultuurset ja internatsionaal-emotsionaalset elamust pakkus neile Eurovisioni lauluvõistlus. Räägime avameelselt, kuidas me elasime kaasa seda suursündmust kajastama lähetatud ajakirjanikulaadsete toodete pettumustele ja juubeldamisele, ning arutleme, millisena näeme lauluvõistluse tulevikku Eesti avalikõiguslikus eetris. Kui poleks hokit, jalgpalli ja laskesuusatamist, võiks habemega naist ETV ekraanil kogu aeg näidata, arvavad eksperdid, ning isegi Lauri Vahtre kipub nendega nõustuma. Aga plaanime rääkida ka meedia ja suhtekorralduse suurpealetungist ning reklaamituru viimaste aastate arengutest. Ning loomulikult ei saa mööda pardijahi teemast, sest valimiste eel lennutatakse avalikku ruumi rohkelt sulelisi skandaale, mille ainus eesmärk on endale tähelepanu tõmmata.

Kuidas pöörata tööliste, talupoegade ja nepmanite laiad massid maksude tõstmise usku? Vanamehed viinavabriku kõrvalt tudeerivad sedapuhku kultuuriministeeriumis valminud plaani teha rahvusringhäälingust maksutõusu propagandamasin. Meie koht rahvusvahelises ajakirjandusvabaduse pingereas on paranenud. Järelikult on, mida maha mängida. Või on see üks ületähtsustatud edekabel, mida saab kasutada oma väikese asja ajamiseks. Sellest ja ehk muustki pajatavad Rein Lang ja Väino Koorberg saates "Olukorrat ajakirjanduses", mis algab, nagu ikka, kohe peale kella üheseid uudiseid.

Rein Lang ja Väino Koorberg üritavad sedapuhku rääkida ka ajakirjandusest, muidugi juhul, teiste pakiliste teemade kõrvalt aega üle jääb. Kas teie teate, kui palju on kaks triljonit? Meie teame: ühe Google’i. Kas me üldse teame, kui suured on suured platvormid nagu Google või Facebook Eesti turul? Ja kui teame, mis selle teadmisega siis peale hakata? Kas riik peab hoolitsema oma ettevõtjate eest korraga või ükshaaval? Mis maksab ajakirjanikule tema nimi: kas seda peab häbenema ja kas seda võib varjata? Sekka ka natuke vaigistamise ja vaikseks jäämise juttu.

Igal sammul kostub hüüatusi, et meie liitlastele pole vene oht kohale jõudnud. Aga kas meile on jõudnud kohale, et raha põle. Või on inimloomusele ja seega ka ajakirjandusele omane, et tõsiasju, mis tekitavad ebameeldivusi, ei taheta teadvustada? Vanamehed viinavabriku kõrvalt imetlevad sel korral veel ka kõikvõimalikke silte eeskirjade ja kodukordadega, mis on asunud täitma avalike kohtade seinu. Kas see on protsendikunst või hullus. Ja mis ikka on tsensuur ja kuidas seda süüakse?

Samal ajal kui poliitikud vaidlevad, kas Tallinna linn on valmis ja kas seal sülle langenud võimust saab õnnetus või õnnistus, räägivad vanamehed Rein Lang ja Väino Koorberg mureliku suuga, kuidas ajakirjandust ning muid söakaid ja sõnakaid kodanikke proovitakse vaikima sundida. Juttu võiks tulla ka poliitikute lainetena käivast populismi- ja platvormilembusest. Ja nagu viimastel nädalatel kombeks, tõmbame meiegi pähe mustvalged meelsusprillid ja hakkame omade seast vaenlasi otsima. Ikka mõtete, mitte tegude järgi.

Vanamehed viinavabriku kõrvalt tunnevad ühiskonnast levivat paha lõhna. See on hirmu lõhn. Asju ei juleta enam nimetada õigete nimedega. Kas ka ajakirjanduses on tajutav omamoodi finlandiseerumine või tuleks see termin ümber nimetada soomeugriseerumiseks - omal ajal Soome, siis Ungari ja kas nüüd siis Eesti? Kas selle hirmuga on seotud ka hümni üle irvitajate represseerimine ja ajakirjanduse vaikimine õigukaitse poolt vindi üle keeramise suhtes. Rein Langi ja Väino Koorbergi saade "Olukorrast ajakirjanduses" algab, nagu ikka, kohe pärast kella üheseid uudiseid.

Kas ajakirjandus jääb alles ka pärast viimase paberlehe lahkumist ning millised muutused see lahkumine endaga kaasa toob? Millal said ajakirjanikest poliitikud ning kas uudistekõrb ähvardab ka Eestit? Kõigest sellest, aga ka muust, mis möödunud nädalal meediast silma hakkas, räägivad vanamehed viinavabriku kõrval Kuku raadio stuudios esmaspäeval kell 13, kohe pärast uudiseid.

Vanamehed viinavabriku kõrvalt räägivad kevade esimeses saates sellest, millest eesti ajakirjandus ei räägi. Miks ei räägi, ei tea. Vanamehed ka ei tea. Moskvas toimunud veresaun ärgitab vanamehi mõtisklema, kas see võib kujuneda mingiks murdepunktiks, kus moskoviidid enam ei usu pimesi FSB levitatavat jama, või jätkub kahe erineva infomaailma vastandumine endisel moel.

Mida peab ajakirjanik tegema, kui poliitilise tapluse tallermaal jääb temast ühele poole peaprokurör, kellel Savisaare eeskujul kass põues, ja teisele poole minister, kellel kasupoja korter riigi raha eest üürile võetud? Kas ettevaatlikult vaikima, et meediat ei saaks poliitilises kempluses ära kasutada, või kuritarvitustest kirjutama, ehkki teda seepeale poliitilise kempluse mängukanniks nimetatakse? Kas ministri viib ametist peaprokuröri intriig, tublisti uuriv ajakirjandus või on tegu kõigest halva ajastusega? Kõike seda hakkavad vanamehed viinavabriku kõrval lahkama, kui koidik on lume viinud. Kui aega üle jääb, räägime ajakirjanike vaigistamisest, vaikivast ajastust ja värskest pressivabaduse määrusest ka.

Viinavabriku kõrval käib kõvem arutelu sedapuhku selle üle, kas reklaami ärakeelamine päästaks meid infarktist, rasvumisest ja joomarlusest. Vanamehed imetlevad lisaks sellele ka igasugu kõrgelt makstud inimhingede insenere, kes panevad karud tantsima ja ajakirjanikke neid karusid tantsule võtma. Sekka ka ennustusi, kuidas peaprokuröri kiusamise vastu kaitserajatisi ehitatakse.

Vanamehed räägivad sedapuhku valest, vabadusest ja valikuvabadusest. Räägime sellest, kuidas väljamõeldisi veebis usutavaks muudetakse. Arutame, miks ametnikele ei meeldi avaliku teabega võimestatud kodanikud: nad leiutavad üha uusi põhjusi, kuidas informatsiooni ära peita. Vaatame ka, mis on viga reklaamiseadusel ning kas seaduse uuendajad tõesti tahavad eesti rahvast surnuks joota või vaesusesse mängitada, nagu lõppenud nädalal meediast kuulda võis. Loomulikult ei puudu saatest ka populaarne hiigelrubriik „Sellest me täna rääkida ei jõudnudki“.

Tahaks lennata või tahaks unnata? Eks siis tuleb koos Rein Langi ja Väino Koorbergiga lasta end lennutada Kuku-raadio lainesagedusel: vanamehed viinavabriku kõrvalt võtavad sedapuhku jutuks kodumaise lennunduse ja teised ärid, kus inimesi ja muud kraami suurtel kiirustel ja hulgakaupa liigutatakse. Räägime, kuidas meid üha rohkem sõjaärevuse lainele häälestatakse ning kes ja kuidas meile udu silmade ette ning ärevuse liiva laugudele puistavad. Vaatame, millisest blufist peab kriitiliselt mõtlev kodanik end uudiseid tarbides läbi närima, ning küsime, kas tal jätkub selleks ikka teravaid hambaid ja kainet mõistust. Sekka lisame ka riikliku tähtsusega informatsiooni laskesuusatamise ja „Eesti Laulu“ teemal.

Vanamehed viinavabariku kõrvalt mõtisklevad seekord valeinfo ja igasugu inforelvade leviku üle ja kuidas siis ennast nende eest ikka kaitsta - reguleerimise, keelamise või terve mõistusega. Veel tuleb jutuks Postimehe aruanne lugejale ja see, kuidas kiirreageerijad Delfis vabu ametikohti täidavad. Tucker Carsoni ja trussikutes soomlase ajakirjanduslikku võidukäiku Eestis vanamehed uurima ei hakka. Rein Langi ja Väino Koorbergi saade "Olukorrast ajakirjanduses" algab, nagu ikka, kohe peale kella üheseid uudiseid.

Vanamehed Rein Lang ja Väino Koorberg vaatavad viinavabriku kõrvalt kiikriga, kas maakera on ümmargune ehk kas ajakirjandus jääb omaenda maailmavaate vangi või suudab märgata ka seda, mis jääb silmapiiri taha. Räägime ajakirjanduse tulevikust ja minevikust, sõnavabadusest ja reklaamist, sekka muhedusi ning avalikõiguslik-sisuturunduslikke tähelepanekuid.

Vanamehed viinavabriku kõrvalt räägivad oma saates "Olukorrast ajakirjanduses" sedapuhku läbivalt läbipaistvusest. Kui Kuku stuudio paistab läbi, mis kole, siis kõrval olev viinavabrik mitte eriti. Hoopis huvitav olukord on aga ametiühinguga, kelle streigifondi saab panustada ananüümselt kas või Vladimir Putin. Kas see tõesti meeldib ajakirjandusele? Erakondade nimekiri olgu avalik, aga mitte Postimehe trükiarv. Milline saab olema ajakirjanduse suhe kultuuripealinna? Õnneks ei jää ilmselt aega vaidlusele, kas peaminister peab peole minema. Saade algab, nagu ikka, kohe peale kella üheseid uudiseid.

Vanamehed viinavabriku kõrvalt püüavad sedapuhku lahata suuri dilemmasid, millele kestlikult kahanevatest paberlehtedest selget vastust ei leia: kas valmistuda sõjaks või lebada rahus? Kas osta pidulik pikk kleit või püsida kodus? Kas panna munakoored olmeprügisse või komposti? Ja mida sellest kõigest arvavad Liis Lemsalu, Pealtnägija ja rahvusringhäälingu turundusosakond?

Vanamehed viinavabriku kõrvalt nuputavad sedapuhku, kas eestikeelset ajakirjandust ja meediat laiemalt on liiga palju, parajalt või võiks seda rohkem toota. Ja muidugi ei saa nad üle ega ümber Ukraina presidendi visiidi kajastamisest. Kuidas ületada vastuolu teabevabaduse ja turvameetmete vahel? Sekka natuke numbreid selle kohta, kuidas edeneb võitlus paberi ja ekraani vahel.

Viinavabriku kõrval Kuku raadio stuudios on limonaadiautomaat, automaadis istuvad kaks vanameest – Rein Lang ja Väino Koorberg – ning niipea, kui neile mikrofon ette panna, hakkab automaadist voolama mürgist ja magusat – seda siis alanud aastal Eestis ja ajakirjanduses toimunust. Kuidas me jõudsime slaavi diskoni teleekraanil ja miks jõulutuledes pealinn näeb välja nagu bütsantslik tort, üldsegi mitte neofunk? Kellele teeb rõõmu kaklus keskerakonnas ning kuidas tehnoloogia võib ajakirjandust muuta, isegi hävitada?